Tuuli Roosma suudaks sellest teha 18 osalise, tervet hooaega läbiva saatesarja, mis ei oleks üldse halb, aga mina proovin läbi ajada lühikese (mitte väga lühikese) ja konstruktiivse blogi postitusega. Milline on olnud minu aasta Wolyt Sleeve kaarditaskuga? Millised on olnud selle aasta miinused ja plussid? Mida uuel aastal muuta?

ALGUS

Wolyt Sleeve on mu esimene minimalistlik kaarditasku ja võib öelda, et sellest ostust sai alguse ka Sliiv.ee idee. Isiklik vajadus nagu see tihti äriideede aluseks on. Eelmise aasta märtsis olin täielikult tüdinenud oma hiiglaslikust rahakotist, mis ei mahtunud mitte ühegi pükste taskusse. Või noh, mahtus, aga see oli täpselt selline vaatepilt nagu oleks mul kilone melon taskus, mida siiski nii hoolsalt erinevates veidrates poosides normaalsena paista üritasin lasta. Taskud venisid välja nagu kilekotid ja suvel lühkarites ringi joostes, panin alati ka mingi õhema jope selga, ainsaks põhjenduseks sellele idiootsusele oli vajadus taskute järgi, kus oma rahakotti hoida, sest lühkarid kukkusid selle raskusega alla. Eelmise aasta märtsis mulle aitas. Perse käigu see telliskivi tassimine ja „elevandi-kõrva-taskud“. Otsustasin endale muretseda minimalistliku rahakoti ja oma kaasaskantava raha elu ümber korraldada. Pika otsimise tulemusena osutus parimaks kandidaadiks Kanada disainifirma Loft Of Cambie kaarditasku Wolyt Sleeve Classic. Tellisin ära.

MUUTUS

Mis mul vanas rahakotis oli? ID-kaart, juhiload, kolm pangakaarti, umbes kakskümmend erinevat kliendikaarti, mõned pildid, paberid tähtsate koodidega ja märkmetega, vanad ostunimekirjad, hunnik tšekke, sularaha, mündid, medikas, pallinõel.

Mis mul praegu Wolytis on? ID-kaart – kuigi Mobiil-IDga teen tegelikult enamus toimingud, siis ELi sisesteks reisideks ja isikutuvastuseks on see siiski vajalik. Juhiload – pigem moe pärast, sest ID-kaardiga abil saab politsei vajalikud andmed leitud (Eesti piires). Kolm pangakaarti – igapäevases kasutuses ja olulised. Vanemuise kiipkaart – igapäevases kasutuses ja oluline, et töökohas ringi liikuda. Sularaha – üldiselt olen sularahast loobunud, aga mõnikord ikka 15-20 eurot sularahataskusse ära eksib. Medikas – ikka läheb vaja.

Mis ülejäänud asjadest sai? Umbes kakskümmend kliendikaarti – pooled viskasin minema. Need olid aegunud ja uuendamistele oma aega ning raha ma kulutama ei hakanud, sest üldjuhul käisin nendes poodides kord aastas, kui sedagi ning reaalsus näitab, et üha rohkem ettevõtteid viib oma kliendikaardi ID-kaardi põhiseks, mis minu arvates on ainuõige. Mis veel peaks ID-kaardi lisaväärtus olema, kui mitte kliendikaardid. Muidugi on jaekauplusi, kes keelduvad ID-kaardile üle minemast ning toodavad muudkui uusi plastikkaarte juurde. Tüütu. Need kaardid, mis alles jäid panin välisukse kõrvale riiulisse ja muutsin oma tarbimisharjumusi. Poodi minnes võtan riiulist riidest koti ja vajaliku kliendikaardi. Minnes pikemaks ajaks ära, viskan need autosse. Mõned pildid – paberpildiga käib kaasas teatav romantika (filmikangelane vaatab raskel hetkel oma räbaldunud pilti talle lähedasest inimesest – sealt see romantika pärineb), aga lõpuks jääb sellest ainult tuhm paberitükk. Panin pildid albumisse. Hea tahtmise korral võiks neid ka Wolyt’is kanda, lasta ära lamineerida ja panna kaartide vahele – idee. Paberid tähtsate koodidega ja märkmetega – siin said lahenduseks Mobiil-ID (parim asi üldse, lahe on elada sellises IT riigis), paroolide krüpteerimis programm ja telefonis olev äpp nimega Memo (saab tähtsad asjad kirja panna). Ostunimekirjad – äpp Memo. Tšekid – ma ei korja neid enam, võimalusel isegi ei väljasta (iseteeninduskassades). Need tšekid, mida on garantii aja jaoks vaja, panen eraldi ümbrikusse ja sahtlisse, kuigi ka see on tegelikult mittevajalik tegevus, sest müüjate käest saab neid kodulehe või meili teel küsida. Mündid – nagu juba öeldud, siis sularaha ma kasutan harva, aga kui tekivad mõned mündid, siis neid saab tegelikult edukalt Wolyt’i sularahataskus hoida või panen autosse või kodus olevasse kassasse või poodides olevatesse annetuskastidesse. Pallinõel – autos, koos palliga.

MIINUSED

Muidugi on korduvalt ette tulnud olukordi, kus unustan vajaliku kliendikaardi kaasa võtta. Õnneks saab enamikes tööstuskaupasid müüvates poodides kliendistaatust nime ja isikut tõendava dokumendi alusel tõestada ja ükski ost pole mul kunagi tegemata jäänud. Kus seda teha aga ei saa, on pea kõik toidupoed, millel on oma kliendikaart. Nendel juhtudel ei olegi suurt midagi teha. Tuleb nutt alla suruda ja see paar eurot rohkem maksta. Mitteunustamine on võimalik oma mälu treenides ja muutes enda harjumusi. Ühesõnaga, selle miinuse plussiks muutmine on kättevõtmise küsimus. Rohkem miinuseid ma hetkel ausalt öelda ei oskagi. On üks selline vahepeale asi, mis ei ole ei pluss ega miinus, vaid lihtsalt mõtlemise küsimus ja selleks on sularaha.

SULARAHA

Nagu ma olen korduvalt öelnud, siis sularaha kasutamist ma pigem ei armasta, aga see ei tähenda, et ma seda üldse ei tee. Wolyt’il on selleks väga hea eraldi tasku ning kui päris aus olla, siis viimasel ajal on sularaha kasutamine isegi veidi kasvanud ja selle põhjuseks on need samad suured jaeketid, kes ei taha oma kliendikaarti ID-kaardi põhiseks viia ning minu mõtlemise teadlik muutus tarbimisest. Olles kliendikaardi maha unustanud, olen korduvalt otsa ringi pööranud ja turule läinud. Savi see kliendikaart ja savi see soodushind. Toetan parem kohalikku kasvatajat või tootjat. Võtan automaadist veidi sularaha ja lähen hoopis turule. Fa*k you korporatiivne kapitalism ja elagu kodukootud kaubandus. Mis mulle turgude puhul järjest rohkem meeldib, on kaardimakse võimaluse jõudne kasvamine. Ühesõnaga, ma pigem valin plastikust kliendikaardi asemele sularaha ja turulkäimise, lootuses, et see sularaha osa sealt peagi ära kaob.

PLUSSID

Ei ole väljaveninud taskuid. Ei pea suvel jopet kandma, et oleks kuhu rahakott panna. Mugavus ja läbimõeldus kaasaskantavate rahaasjadega. Tarbimisharjumuste muutus ja teadlikuma tarbimise gradatsiooniline tõus. Rohkem heategevust. Rohkem raha kohalikule kasvatajale/tootjale. Avarduv maailmapilt.

MIDA VEEL MUUTA

Olen Wolyt’iga väga rahul ja jään selle juurde ka tuleval aastal. Piltidelt võib näha, et nahk on ilusasti vananenud, aga mingeid etteheiteid vastupidavuse või kvaliteedi osas mul ei ole. Mida ma kavatsen veel teha, et muutusteni kunagi ehk jõuda? Ma kavatsen jätkuvalt müüjate käest edasi küsida, et millal te oma kliendikaardi ID-kaardile üle viite? Millal? Kui on piisavalt palju küsijaid, küll siis tuleb ka muutus. Kavatsen veel rohkem turul käia. Kavatsen veel rohkem poes riidekotti kasutada. Ei osta vabatahtlikult ühtegi kilekotti. Ei võta vabatahtlikult juurde ühtegi kliendikaarti. Plastikut meil jagub.

LÕPETUSEKS

Öeldakse, et kui tahad muuta maailma, siis alusta iseendast. Mina ütlen, et kui tahad muuta iseennast, siis alusta oma rahakotist.